Paju selgitab, et “Kadrioru aednik” on jagatud kolmeks osaks. Esimene osa kannab nime “Käbi lugu”, mille jaoks on autor ammutanud inspiratsiooni omaenda lapsepõlvest ja perekonna ajaloost. Seal kajastub tema vanaonu Johannese tegelaskuju, kes toob lugejani seigad Eesti esimese presidendi Konstantin Pätsi aegadest. Paju meenutas, kuidas ta kuulis lapsena sageli lugusid Pätsi-aegsetest lilledest, kuigi tol ajal ei olnud pisikesel Imbil aimugi, et Pätsi all peeti silmas Eesti riigipead, mitte lihtsalt leivapätsi. Need lood ja mälestused autori lapsepõlvest on tänaseks kasvanud suuremaks looks, mis nüüd ka raamatusse on põimitud.

Teises osas, “Märkmeid vanaonu Johannese päevikust”, keskendutakse ajaloolistele faktidele 1930. aastatest ning kolmandas osas, “Teised Kadrioru aednikud”, räägib Paju kõikidest Eesti presidentidest, kes on mänginud rolli Kadrioru aia ja Eesti riigi kujundamisel.

Paju sõnul on raamat inspireeritud missioonist luua Eesti lastele ja peredele oma lugu, midagi, mis kajastaks meie identiteeti ja ajalugu viisil, mis on kättesaadav igas vanuses lugejale. “Meil on küll palju loodusraamatuid, kuid selline teos, mis aitab mõtestada meie identiteeti ja juuri, oli puudu,” märkis Paju.

VAATA GALERIID!

Loe edasi Postimehest! 

The post KANAL 2 “TELEHOMMIK”! Imbi Paju “Kadrioru aednik” avab uksed Eesti ajaloo ja identiteedi avastamiseks kogu perele appeared first on Kirjanik Imbi Paju.

Aed on midagi enamat kui lihtsalt aiandus

Paju tõi saates välja, et Kadrioru aia vastuvõtt on midagi täiesti unikaalset, erinevalt teistest aiapidudest, näiteks Soome omast. Sealne iseseisvuspäeva vastuvõtt talvel keskendub pigem ametlikule kätlemistseremooniale ja pidulikele kostüümidele. Kadrioru aia vastuvõtud, eriti 24. veebruari vastuvõtt, on Paju sõnul aga avaramad, kus on rohkem ruumi kontsertidele ja kultuurilistele väljendustele. „See on erakordne ja kogu see lugu on erakordne. Sellepärast ma tegelikult olengi välja andnud laste ja kogupere raamatu, et me tajuksime enda vereringes seda erakordsust.“

Paju toonitas, et see aed on midagi enamat kui lihtsalt aiandus; see on Eesti rahva ühise töö ja kultuurilise identiteedi sümbol.

„Kadrioru aednik“ kui suur sümbol

Imbi Paju arhiivitöö ja uurimused aedniku Jaan Porgi kohta toovad esile, kui olulised on olnud sellised kohad ja sümbolid Eesti riigi loomisel. Paju selgitas, et tema raamatus kajastub ka õigusfilosoof Hent Kalmo sügav arusaam Kadrioru aia tähendusest. Kalmo, kes on lugenud läbi kõik Konstantin Pätsi tõlgitud raamatud, nägi aianduses suurt sümbolit.

„Kadrioru aednik“ on väga suur sümbol ja aed üldse meie riigi loomisel.

„See metafoor oli nii tugev, et ma kirjutasin talle. Me saime kokku ja rääkisime kolm tundi. Mõtlesin, et kas ta annab mulle selle pealkirja või me kirjutame koos lasteraamatu,“ rääkis ta ja lisas, et siis ütles Kalmo talle, et Paju võib raamatu kirjutada ning tema loeb selle üle. „Õigusfilosoof on siin kinkinud selle pealkirja ja taga on ka tänusõnad talle. Tahan öelda, et ega lapsed rumalad ei ole, nendesse peab väga tõsiselt suhtuma. „Kadrioru aednik“ on väga suur sümbol ja aed üldse meie riigi loomisel.“

Vanade traditsioonide olulisus

Tähistamise osas rõhutas Paju, et me pole piisavalt kasutanud oma vanu traditsioone. Ta tõi näitena välja, kuidas Kadrioru aia pidustustel räägitakse tihti aednike kesksusest ja koloniaalsest ajaloost, kuid unustatakse, et Eesti Vabariigi ajal ei olnud „kodu kauniks“ lihtsalt võistlus, vaid see oli kogu rahva ühine töö. See ühine pingutus ühendab Paju sõnul kogu Eesti rahvast, mis on eriti tähtis just taasiseseisvumispäeval. „Meil on käima tõmmatud infosõda, et Päts müüs Eesti maha ja ta oli seda-teist ja kolmandat. Aga minu arvates see on fantastiline, et 30ndatel ta võttis selle aia, selle sümboli ja ühendas terve Eesti rahva. See on meie ühine asi ja sellega koos käib ju ka toidukultuur,“ lausus ta ja tõi välja, et luges ka Vikipeediast Kadrioru aia kohta, et 30ndatel muutus Kadrioru aed võimukantsiks, mis oli rahvale suletud ja mis on koloniaalne arusaam.

„Kadrioru aednik“ on väga suur sümbol ja aed üldse meie riigi loomisel.

„Me ei tule vahel selle pealegi, et see administratsioonhoone, kus praegu president on, valmis alles 39ndal aastal ja kõik see aed, kõik need mesipuud, õunapuud, kasvuhooned… Konstantin Päts oli aiafilosoof ja see tuleb ka piiblist ja antiigist.“

Loe edasi GoodNewsist!

Kuula intervjuud raadio Elmari kodulehelt!

The post RAADIO ELMAR! Imbi Paju uus raamat paljastab Kadrioru aia sügavama tähenduse appeared first on Kirjanik Imbi Paju.

Kuidas teie seletate oma lapselapsele, mis on MEIE EESTI? 

20. augusti taasiseseisvuspäeva hommikul läksime kogu perega Pääsküla rappa loodusmatkale, kus uurisime koos nelja ja pooleaastase Leoga taimi, ronisime vaatetorni ja vaatasime kaunist Eestimaa loodust: rabasid ja metsa. Tegime vaatetornis ka väikese pikniku. Hommikul kui neile külla läksin, tegin taasiseseisvuse pidupäeva puhul õunaroose. Olime nädal varem käinud Botaanikaaias vaatamas neid kohti, mis on ka minu värskes kogupere raamatus „Kadrioru aednik.“ See aitab mõista meie rohelist ajalugu ning aeda kui vana antiigi sümbolit, mis toodi riigi loomisel eeskujuks.  Uues Botaanikaaia rosaariumis on 1937. aastal Saksa kuulsate roosiaretajate perekonnast pärit Ludwig Weigandi imeline õrnkollane roos „Staatspräsident Päts”. Sain lapsele rääkida, kes oli meie esimene president ja sellest roosist. 20. augusti hommikul küpsetasin õunaroosid Eesti Vabariigi ja meie vabaduse auks. Minu lasteraamat „Kadrioru aednik“ on inspireeritud ka lapselapsest, sest ta tahab koguaeg lugusid kuulda. Kevadel kui oli lasteaia lõpetamine, siis laulsid lapsed ilusat laulu „Koduke mu Eestike”. Lapselaps ütles, et see laul talle väga meeldib. Kuna ta õpib praegu lugema, siis “Kadrioru aednik” on tema jaoks üks lugu riigist ja selle sünnist. Seda loeb talle nüüd ta isa, minu poeg, ja siis nad arutavad koos. Leo ema, kes on Montessori õpetaja, võttis raamatu ka lasteaeda, et seda koos kõigi lastega uurida. Leo on nende hulgas. Nende lasteaias on tore kasvuhoone ja loodusõpetusel on oluline osa.

Miks ja kuidas kogu perekonnaga tähistada kodumaa kauneid tähtpäevasid?

Peretraditsioonid loovad midagi enamat kui lihtsalt lõbu – need annavad lapsele turvatunnet ja tuttavlikkust. Lapsed avastavad maailma iga päev ja see võib olla põnev, aga ka hirmutav. See on põnev aeg, kuid võib muuta lapsed ebakindlaks – ta võib hakata tunda end juurteta. Igapäevane rutiin ja rütm loovad stabiilsust. Kirjanikuna olen püüdnud anda läbi “Kadrioru aedniku” lastele ja peredele vahendi, et arutada, kes me oleme ja kust me tuleme, kuidas riiki luuakse ning milline roll on väikesel ja suurel inimesel selles protsessis. Raamatus on põlvkonnad koos – väike tüdruk, keda hüütakse Käbiks, ütleb seal, et tundub, et olen juba suur, sest minu arvamust võetakse tõsiselt. 15. septembril korraldame Tallinna Botaanikaaias koguperepeo, kus kõik saavad olla Kadrioru aednikud, mesilased ja lilled. See on võimalus koos arutada ja mängida. Mu vanaema ütles alati, et me kõik oleme tehtud tähtedest, puudekoorest, käbidest, lepatriinudest, mesilastest, jõgedest ja järvedest ning lõhnast, mis tuleb pärast vihma. Olen selle mõtte ka “Kadrioru aednikku” jäädvustanud. Mäletan neid tema lugusid ka aastakümneid hiljem, millist rahu ja turvalisust see andis ja õnnetunnet.

Millised on teie pere pühalikud ja pisemad traditsioonid, mis alati tähtpäevade juurde kuuluvad? 

Koos söömine  ja arutlused ja mõttevahetused on meie pere traditsioonid. Mu lapselaps ütleb alati kui istume ümber laua: räägi üks lugu. Nüüd ma andsin talle raamatu Kadrioru aedniku ja kui me botaanikaeda läksime ütles ta oma isale ehk minu pojale, räägi nüüd meile mis mälestused sul lapsena Botaanikaaiast on. Ta oskas juba küsida ja pärida lillede, looduse ja isegi sipelgapesa kohta.

Milline toit on Eesti pidupäevadel teie laual?

Meie laual on pidupäevadel üsna traditsioonilised toidud, jõulude ajal hapukapsad, kartulid, kõrvitsasalat, kartulisalat, õunasupp vahukoorega jne. Selles on mingi turvalisus ja jätkuvus. Vanavanemate traditsioonid. Tihti oleme sügissaadustest ise salateid teinud, soolanud kurke ja seeni. Kõike seda saab talvel siis nautida. Iseseisvuspäeval süüakse ikka kiluleiba.

Muidugi me teeme ka midagi uut, keegi toob omaküpsetatud leiva, valmistab midagi erilist.

Imbi, mida iga eestlane võiks pidupäevadel oma kodumaa kohta meelde tuletada, teada või perekonnaga nendel teemadel arutada?

Loe edasi Buduaarist! 

The post BUDUAAR! Kuidas “Kadrioru aednik” aitab ajalugu meeles hoida ja põlvkondi ühendada? appeared first on Kirjanik Imbi Paju.

Lapsepõlves meeldis Pajule lugusid kuulata, lugeda ja laulda

Imbi põhiteos „Tõrjutud mälestused“ on ilmunud üheksas keeles ja valiti muuhulgas Soomes 2020. aastal kirjastuse Like ja raamatupoodide koostöös tänapäeva kirjandusklassika hulka. 2026/17 aasta Eesti inimarengu aruandes, kirjutab kirjandusprofessor Eneken Laanes, et „Tõrjutud mälestused“ nii filmi kui raamatuna tõid eestlaste teadvusse uue mõiste „ajalootrauma.”

Imbi Paju tõdeb, et lapsepõlves talle tegelikult kirjutada ei meeldinud, ka kirjandeid mitte. Talle meeldis hoopis lugusid kuulata, lugeda ja laulda. Eriti meeldis Pajule kuulata vanemate inimeste lugusid ja kõike seda, mida nad mäletasid eelmisest ajast, kui Eesti iseseisev oli ja mida kolonisatsiseeritud hariduspoliitika inimeste mälust tühistas. Ka raamatuküla sündis ajalooteadvusest ja neist kuuldud lugudest, kuidas enne okupatsiooni Eesti Vabariigis 1918-40 olid kirjandus- ja lugemistöötoad, kirjandusnädalad külades ja linnades, osa riigi mõtlemise ja koosolemise ajaloost. Neid teadmised ühendab juuni keskel raamatupoodidesse jõudev esseeraamat, mis on kirjutatud koos Mart Laari ja Eerik Niiles Krossiga „Inimene ei ole saar”- Kolm esseed Gulagi arhipelaagist”  ja augustis ilmuvas laste ja perede rohelises ajalooraamatus „Kadrioruaednik”. Mõlemad raamatud annab välja Postimehe Kirjastus.

2023. aastal ilmunud Imbi Paju esseistlik teos „Kirjanduskliinik. Mida tähendab olla inimene“ oli nomineeritud Kultuurkapitali kirjanduspreemia vääriliseks.

Teekond kirjutamise juurde

Imbi ema on talle rääkinud, kuidas vanemad inimesed olid imestanud, et on alles laps – ise kõigest 5-aastane, aga tahab kogu aeg lugusid kuulata. „Lood on mulle alati väga tähtsad olnud. Okupatsiooni ajal laulsin ja õppisin klassikalist laulu ning töötasin muuseas Vanemuise teatri ooperikooris. Kohe, kui Eesti sai iseseisvaks 1991. aastal, tundsin, et tahan hakata kirjutama,“ meenutab ta ja lisab, et temas avanes koos vabadusega tohutu loovus. Imbi kirjutas leheartikleid ning kui maailm avanes, siis nägi, et tegelikult maailm ei tea meie väikese riigi lugu. „Siis tundsin, et kõik see, mida lapsepõlves olin kuulnud, kõik need vanad lood, hakkasid mind kandma. Kirjutamisprotsess sai seega minu jaoks alguse 91.aastal. Algul rohkem kultuuriajakirjanikuna, ajakirjanikuna ja siis hakkas 2000ndate alguses tulema käsikirju dokumentaalfilme ja raamatuid. Ma tõesti armastan seda, see on nagu teine laulmine minu jaoks,“ nendib ta.

Lood on mulle alati väga tähtsad olnud. Okupatsiooni ajal laulsin ja õppisin klassikalist laulu ning töötasin muuseas Vanemuise teatri ooperikooris. Kohe, kui Eesti sai iseseisvaks 1991. aastal, tundsin, et tahan hakata kirjutama.

Kirjanik ei saa valida enesele ideoloogiaid, vaid peab küsima küsimusi

Imbi toob välja, et kui ta kirjutab ning on selles protsessis sees, siis ta hakkab ka palju paremini nägema. Ta näeb ja tunnetab selles protsessis ning talle tulevad justkui uued vastused – ta on endaga sügavas dialoogis. „Minu mõte on ikkagi toetada inimsust, sest mu enda taust on selline, kus on seoses kolonisatsiooni ja okupatsiooniga olnud palju vägivalda. Kuigi olen kirjutanud rasketel teemadel, on mul meeles inimlikkus ja elu hoidmine.“

Kirjanik sõnab, et tema paguluses olev vene kultuuritoimetajast sõber, kirjutas hiljuti järgnevalt: „Üks 1937. aasta repressioonide tunnistaja kirjeldas olukorda kuulsa Moskva ajalehe toimetuses: “NKVD viis ära terved osakonnad. Aken on lahti, kontori uks pärani lahti, tuul lööb seda edasi-tagasi ja keegi ei julge seda sulgeda – nagu ei märkakski. Instinktiivselt tekkis uus harjumus – teeselda, et midagi pole juhtunud, sest see päästis elusid.“

Imbi tõdeb, et hirmsat mitte märkamine, näilise rahu säilitamine, silmade sulgemine teisele inimesele tehtud vägivalla ees oli Stalini terrori inimsusevastane treening-käitumismudel mis jätab teadvustamatult jälje ka tulevastele põlvkondadele. „Ükskõiksus tapab,” ütleb eestlaste vanasõna ja selles vanasõnas on tohutu tarkus,“ leiab ta ja lisab, et  tänapäeval on hakatud jälle end identifitseerima erinevate ideoloogiatega. Talle aga meeldib kirjanik Margaret Atwood, kes on öelnud, et kirjanik ei saa valida enesele ideoloogiaid, vaid peab küsima küsimusi, miks üks või teine asi on nii või teisiti.

„Margaret Atwood ja tema sõnum oli mulle suureks toeks, sest tihtipeale valivadki inimesed enesele ideoloogiaid. Minu arvates on need aga ohtlikud asjad. Just inimeseks olemine, selle mõtestamine ja oma osa tegemine siin maailmas,“ selgitab ta.

Kirjaniku sõnul kogu selles kirjutamise protsessis sees olles, tunneb ta, et see on imeline olukord. „See ei ole alati turvaline. Vahel tunned sa ärevust või teisi sarnaseid tundeid, vahel põrkud sa vastu väiklust ja kadedust ja siis tänad seda olukorda, sest see avab silmad ja teadmise, et oled jälle midagi inimsusest õppinud, et sel minna lasta, et seda tarkust jagada oma mõnes uues teoses. Loomisprotsessi juurde kuuluvad ka takistused ja tõrked. Olen sel teemal koguni Tartu ülikoolis üliõpilastele loova kirjutamise seminaris oma kogemusi ja tööriistu jaganud. Sellel hetkel kasvad sa inimesena. Olen öelnud, et kui loomisprotsessis tuleb endal kananahk ihule, siis saan seda vahendada ka teistele. Anda edasi mõistmist ja mõtestamist. Mõtestamine on mulle väga oluline.“

Kui loomisprotsessis tuleb endal kananahk ihule, siis saan seda vahendada ka teistele. Anda edasi mõistmist ja mõtestamist. Mõtestamine on mulle väga oluline.

Kõik on kinni inimeste peades ja mõtetes

Imbi räägib, et inimeseks olemine on suur väljakutse. Kui 1940. aastal suri Londonis psühhoanalüüsi isa Sigmund Freud, oli viimasel lootus, et tulevikus inimesed oskavad endas peituval  tumedal, pimedal poolel kaane peal hoida siis, kui annavad emotsioonidele, kogemusele tähenduse. Lisaks tõdeb ta, et nii kaua kui mõõdame ajalugu sõdade kaudu, nii kaua sõjad ka kestavad. „Usun sellesse, et sellist idealismi on vaja. Peame mõtestama, miks ma tunnen nii või miks see inimene tegi sedasi. Kui ma tegelasi kas loon või näen, isegi kas dokumentalistikas või praegu kui kirjutan romaani, siis hakkavad nad mind kõnetama. Ma hakkan nägema ja annan edasi seda, mida näen. See ongi dialoogi loomine – sa näed, kuidas inimsuse see või teine tüpaaž toimib, kuidas väljendab ja valitseb või saab oma emotsioonidest aru. Arvan, et kõik on kinni inimeste peades ja mõtetes.“

Üksikinimese kaudu saame samastuda looga ja tunda empaatiat

Imbi selgitab, et tema esimene dokumentaalfilm „Tõrjutud mälestused“ ja hiljem ka samanimeline raamat, tuli sellest, et Nõukogude ajal puudus üksikinimene, meil polnud oma Anne Franki. See üksikinimese lugu, mis avaneb suureks looks, on tema sõnul aga kõige tähtsam. „Kui tegin dokumentaalfilmi, siis mõtlesin, et pean rääkima oma lugu. Esimene oligi mu ema ja minu ema kaksikõde. Sellest kõik avanes ja läks laiemaks. Mäletan, et Soome televisiooni peaprodutsent, kes oli hinnatud filmitegija, ütles, et pean ka ise selles filmis olema. Et pean üksikinimesest üldisele minema – nii avanevad ajaloofaktid, mis on  üksikinimest piiranud,“ räägib ta.

Kirjaniku meelest on kõige olulisem, et üksikinimese kaudu saame samastuda selle looga ja tunda empaatiat. Ta tõdeb, et nii tema emale, kui ka kõigile neile, kes osalesid filmi tegemisel, oli see tegelikult raske protsess. Paju tegi filmi 5 aastat ning 2005. aastal see valmis. Ta leiab, et kogu selle aja elas see lugu aga kuskil. „See oli hämmastav, kuidas mu maailm äkki festivalide ja kõikide kaudu avanes. See on viinud mind erinevatele mandritele, Põhja-Ameerikasse, Euroopasse, Iisraeli, Taiwani… Ma kogu aeg imestasin selle üle, et see on tegelikult ju nagu Eesti lugu ja kuidas see inimlik lugu hakkas teisi rahvaid puudutama. Me oleme kõik üks ja me oleme kõik kogenud üht ja teist,“ lausub ta ja lisab, et kindlasti peab valmis olema selleks, et see lugu ajab kedagi vihaseks või poliitilised tegelased ei taha nendest asjadest rääkida.

Kui Imbil dokumentaalfilm valmis oli, siis pakkusid kirjastused talle, et ta kirjutaks ka raamatu. Pajul oli väga palju materjali ning ka raamatu keskpunktiks on tema ema ja tema, aga ka ümbrus. „Ka siis oli samamoodi, et kui Eesti on olnud nii suletud ja on nii väike riik, siis kuidas see raamat hakkas maailmas edasi liikuma. See oli justkui selline kohtumiste kogemus. See oli hämmastav ja midagi täiesti uut. Lihtsalt meil on paljud asjad rääkimata,“ leiab ta.

Vahepeal käis ta maailmas rohkem esinemas ning mõtles, et kirjutab „Kirjanduskliiniku“, kus inimesed võiksid läbi esseistliku või ilukirjandusliku teose ennast leida, samastuda, saada luba tunda neid tundeid ja nendega tööd teha.

Lein võib olla ka see, millise pärandi keegi lahkudes sulle jätab

Imbi meenutab, et 2023. aasta detsembris suri tema isa. Tal on perekonnaga olnud alati lähedane kontakt – omavahel räägiti, arutati ja mõtestati. Nädal enne seda, kui Imbi isa lahkus, kuulis ta, kuidas isa teises toas temaga kirjutamisest rääkis. Kui Imbi isa juurde läks, ütles viimane talle, et tahtis tütrel aidata uut raamatu kirjutada ning soovis ka sinna midagi kirjutada, aga rikkus kõik ära. Imbi vastas seepeale isale, et ta pole midagi ära rikkunud, vaid teda hoopis toetanud. Seejärel ütles tema isa sõnad, mida selle põlvkonna inimesed ei kasuta. Isa ütles talle: „Olen nii uhke sinu üle, et sa kirjutad ja tahan, et sa seda edasi teeksid. Nii hea, et ma ei rikkunud midagi ära.“ Selle leina ja lahkumise kaudu jõudis Paju lasteraamatuni. Kuna tema isa oli terve elu tegelenud metsakasvatuse ja loodushoiuga, siis sündis Eesti, laste ja perekonna roheline ajalooraamat „Kadrioru aednik.“

Isa ütles talle: „Olen nii uhke sinu üle, et sa kirjutad ja tahan, et sa seda edasi teeksid. Nii hea, et ma ei rikkunud midagi ära.“

„Kõik need kogemused, mis mul lapsepõlves olid ja kuidas see ennesõjaaegne iseseisvuse aeg hakkas elama … See oli nii huvitav protsess. Kui lõpuks selle raamatu käsikirja valmis sain, siis toimetajad, kes on minust palju nooremad, ütlesid, et see on meie kõikide lugu. Lein võib seega olla ka see, et kui keegi lahkub, siis millise pärandi ta sulle kaasa loob, kuidas ta sind julgustab ja mida ta teeb. Roheline maailm on mulle väga oluline. Tihti me aga ei tunne taimi, loodust. Me pole nendega sinasõbrad nii nagu võib-olla vanasti inimesed olid. Selles mõttes oli minu jaoks väga oluline see lasteraamat kirjutada,“ räägib ta.

See, millesse oma teekonnal usud, see sind ka kannab

Imbi nendib, et raamatuid kirjutades, on tekkinud inimestel tema vastu isiklik usaldus ja nad on toonud talle oma isiklikke vanavanemate või vanemate arhiive, mille põhjal ta kirjutab uut romaani, mille käsikirja peab ta 2024. aasta novembriks valmis saama. Ta toob välja, et kui keegi tundmatu talle midagi usaldab, siis sellest sünnib rohkem usaldust. „See ei tähenda seda, et kogu aeg on tore ja lihtne, aga see, mida sa oma teekonnal valid, millesse usud ja mida näed, see sind ka kannab. Oma viimases raamatus „Kirjanduskliinik“ ühte kohta uuesti üle lugedes, mõtlesin, et kas see on tõesti minu kirjutatud. Olin nii sügaval protsessis, et olen pidanud pärast ka ise üle lugema, et see tõesti oli minu mõte või nägemus. See on mitmekordne protsess.“

Mida paremini endast aru saad, seda paremini lood oma elu

Kuigi Imbi on tegelenud arhiivide ja ajalooküsimustega, siis tema jaoks ei ole ajalugu ajalugu selles mõttes, nagu oleme traditsiooniliselt harjunud mõtlema. See on inimese elu. Olla seal elukaarel ja vaadata nii ette kui ka taha ning kus kohas sa praegu oled. „Kui oled selle mustri või inimese elu ära vaadanud, siis oled juba targem ja sa juba loodki seda. Kui sa kirjutad, siis see on justkui sümboolselt loa andmine ka teistele, et inimene võib  tunda erinevaid tundeid ja neist õppida, uurida millised mõtted on nende taga, sest see kõik loob tegevusi ehk tänast päeva ja homset. Mida paremini inimene endast aru saab, seda paremini ta loob oma elu. Ja siis ongi see tulevik, kui sa paremini näed ja lood. Ka see, kuidas me rahuaega kasutame. Kuidas me seda kasutame, et luua rahu. Mida me mõtleme, kuidas me mõtleme. Need on suured eksistentsiaalsed küsimused ja väljakutsed. Endast aru saamine, „miks“ küsimine ja kui sa oskad kirjutada, siis võid omapoolt võib-olla anda mingi vastuse, mida sa oled avastanud. See dialoogis olemine ja üks ühele kuulamine ja ka silma vaatamine… Need peaks looma paremat tulevikku. Ma loodan seda, ma tahan uskuda sellesse,“ ütleb Imbi lõpetuseks.

Dialoogis olemine ja üks ühele kuulamine ja ka silma vaatamine… Need peaks looma paremat tulevikku. Ma loodan seda, ma tahan uskuda sellesse …

The post Kirjanik Imbi Paju: see, mida oma teekonnal valid ja millesse usud, see sind ka kannab appeared first on Kirjanik Imbi Paju.

Paju toob lugejateni oma ema ja tädi loo, kelle NKVD 1948. aastal 18-aastastena arreteeris ja Siberi vangilaagrisse saatis süüdistatuna metsavendade aitamises. Perekonnaloosse süüvides maalib ta pildi terve ühiskonna traumast, nende ajalooliste hetkede mõjust, mil üksikinimene on seisnud silmitsi poliitilise kurjusega. Autor vaatleb, millised ajaloolised muutused nendele sündmustele eelnesid. Kogudes ja mõtestades mälestusi, mida ohvrid on terve elu püüdnud maha suruda, näitab kirjanik, kuidas teadvusest välja tõrjutud valukogemused ei mürgita üksnes otseste kannatajate elu, vaid ka nende järeltulijaid ja kogu ühiskonda.

„Imbi Paju „Tõrjutud mälestused” avab uksed pimedatesse tubadesse. Ujutagu päikesepaiste need üle. Ja järgigu teised sama eeskuju,“ on öelnud kirjanik, kolumnist ja poliitiline analüütik Edward Lucas („Uus külm sõda”).

GoodNews avaldas Imbi Paju raamatu “Tõrjutud mälestustest” ainetel 10 mõtet, tsitaadi vormis, lootuses, et need kutsuvad kaasa ja edasi mõtlema:

• „Minevikku poeetiliselt ümber kirjutades muudab see mõtlemise justkui pühaks rituaaliks – parandavaks jõuks. Seda tuleb teha enne, kui kollektiivne mälu hävib, muutumata üleilmseks loovuseks, aja ja inimliku valu kihistuste pildikollaažiks.“
• „Ma pidin selle “rohtukasvanud haua” ära puhastama, et sünniks leina võimalus ja arusaamine eelmiste põlvkondade lihtsatest lootustest ja püüdlustest elada paremat elu.“
• „Mitmeski mõttes elame me tänapäevalgi taasiseseisvunud Eestis nõukogude märgistatuse semiosfääris, märkide ja keele süsteemis, ja sotsiaalse inimliku ajaloo uurimine on ettevaatlik.
• „Ajalootöö, mälutöö ja sellega kaasneva leinatöö kaudu võib toimuda haiget saanud ühiskonnas uue avastamine ja kogukonna tervendamine. Ma ei mõtle pimedat ja sõgedat natsionalismi, vaid inimestevahelist mõistmist ja empaatiat.“
• „See lugu on pannud mind mõtlema, mis juhtub siis, kui ühiskonna vägivald on sarnane perevägivallaga, nii et arenemata jäävad sellised omadused nagu empaatiavõime, teisega arvestamine, moraal, usaldus, sallivus ja julgus. Vägivalla ilmnemise silmapilgul on inimene nagu kahel kontinendil – pimedal ja nähtaval –, mille vahel on kuristik. Inimene peab valima, kummale poole ta jääb – või ta kukub kuristikku.“
• „Oma vanemate õnne- ja surmakogemusest läbiminemine annab võimaluse jäädvustada midagi uut, mis on teisel pool kättemaksu ja rõhumist, see on see, mis sünnitab meelerahu, et sa oled julgenud sõna võtta, nüüd, kui tohib, kui selle eest ei karistata.“
• „Ohver on aga alati suhtes nendega, kes on jäänud ellu ja mõistetud kandma tema eest tagantjärele vastutust. Selle juurde peaks kuuluma inimelu äärmise haavatavuse mõistmine. Siinjuures pole küsimus ajaloo üle moraliseerimises, vaid liikumises inimlikuma ajalookultuuri poole. See saab toimuda ainult tõelise mälutöö abil, mingi tõe ümberhindamise kaudu. Just sellel tõeotsingu tasandil saab toimuda tunnetuslik muutus, valu mahendamine, selle lahtirääkimine, mille tulemuseks on rahunenud ja õnnelikum mälu.“
• „Avastan, et õnne ja traagikaga segatud minevik polegi minevik, sõnad annavad sellele uue elujõu. 80-aastase naise hüvastijätt ajaga polegi hüvastijätt – väikese (luule) teose kaudu muutub see järgmiste põlvkondade jaoks saabumiseks praegusesse hetke. Muutub kohtumiseks keele kaudu loodud maailmas. Ja seal, nagu poolläbipaistva kardina taga, tunneme ära eelmiste põlvkondade meile päranduseks jäetud teemad, inimelu peegeldused, mille ümber oleme ehitanud oma olemasolu.“
• „Seisan neid mineviku hetki ja kilde kokku seades sümboolses tühjas ruumis, kus kunagi oli mööbel ja seinal rippusid maalid, kus kasvatati lapsi, söödi, joodi ja armastati. Oma päevikuid ja märkmeid üle lugedes näen ma nagu läbi mikroskoobi, kuidas minu alateadvus ja identiteet on mu sugulaste kogemustega seotud. Seotud on enesehinnang, valikud ja armastuskogemus. Neid eelmiste põlvkondade kogemusi filmi või kirjandusteose kaudu jäädvustades saan ma justkui vahendi kaugemale vaatamiseks: saan pikksilma, nii et ma võin vaadata asju detailselt ja suures plaanis, kui tahan. See nägemise hetk sünnib siis, kui pliiats puudutab paberit, kui ma hakkan kirjutama või vaatan läbi filmikaadreid.“
• „Mälu on sotsiaalajaloo objekt: uuritakse seda, mida enam ei ole, kuid mis endiselt mõjub. Tähelepanu alla peab võtma jutustusse jäänud valged laigud ja tahtliku valesti tõlgendamise, kusjuures tuleb arvestada ka nende tagajärgi.“

The post Raamat „Tõrjutud mälestused“ on muutunud psühhoajaloo­klassikaks appeared first on Kirjanik Imbi Paju.