Kuidas selgitada lapselapsele, mis on Eesti? Või kuidas jagada nooremale põlvkonnale seda erilise tähtsusega kohta, mida meie kõik koduks kutsume? Ühiselt koosveedetud hetked, mis on täidetud looduse ja lugudega, loovad mälestusi ja sügavamõttelisi arutelusid. Ka tähtpäevade tähistamine pereringis pole lihtsalt pidustuste aeg. See on hetk, mil saame meenutada, miks Eesti on meile kallis ja kuidas meie juured ulatuvad sügavale ajalukku. Mõelgem, millised on need väikesed ja suured traditsioonid, mida meie pered tähtpäevadel järgivad. Olgu selleks kiluleib iseseisvuspäeva hommikul või õunaroosid vanaema retsepti järgi, iga roog ja iga koosviibimine kannab endas lugu, mis ootab rääkimist. Samuti pakub kirjaniku ja dokumentalisti Imbi Paju uus kogupere raamat “Kadrioru aednik” võimaluse mitte ainult lugeda, vaid ka kaasa mõelda ja leida oma pere lugusid, mis ühendavad meid meie kodumaaga. Kas pole mitte kaunis, kui saame koos tähistada, õppida ja arutleda, kes me oleme ja kust me tuleme?
Kuidas teie seletate oma lapselapsele, mis on MEIE EESTI?
20. augusti taasiseseisvuspäeva hommikul läksime kogu perega Pääsküla rappa loodusmatkale, kus uurisime koos nelja ja pooleaastase Leoga taimi, ronisime vaatetorni ja vaatasime kaunist Eestimaa loodust: rabasid ja metsa. Tegime vaatetornis ka väikese pikniku. Hommikul kui neile külla läksin, tegin taasiseseisvuse pidupäeva puhul õunaroose. Olime nädal varem käinud Botaanikaaias vaatamas neid kohti, mis on ka minu värskes kogupere raamatus „Kadrioru aednik.“ See aitab mõista meie rohelist ajalugu ning aeda kui vana antiigi sümbolit, mis toodi riigi loomisel eeskujuks. Uues Botaanikaaia rosaariumis on 1937. aastal Saksa kuulsate roosiaretajate perekonnast pärit Ludwig Weigandi imeline õrnkollane roos „Staatspräsident Päts”. Sain lapsele rääkida, kes oli meie esimene president ja sellest roosist. 20. augusti hommikul küpsetasin õunaroosid Eesti Vabariigi ja meie vabaduse auks. Minu lasteraamat „Kadrioru aednik“ on inspireeritud ka lapselapsest, sest ta tahab koguaeg lugusid kuulda. Kevadel kui oli lasteaia lõpetamine, siis laulsid lapsed ilusat laulu „Koduke mu Eestike”. Lapselaps ütles, et see laul talle väga meeldib. Kuna ta õpib praegu lugema, siis “Kadrioru aednik” on tema jaoks üks lugu riigist ja selle sünnist. Seda loeb talle nüüd ta isa, minu poeg, ja siis nad arutavad koos. Leo ema, kes on Montessori õpetaja, võttis raamatu ka lasteaeda, et seda koos kõigi lastega uurida. Leo on nende hulgas. Nende lasteaias on tore kasvuhoone ja loodusõpetusel on oluline osa.
Miks ja kuidas kogu perekonnaga tähistada kodumaa kauneid tähtpäevasid?
Peretraditsioonid loovad midagi enamat kui lihtsalt lõbu – need annavad lapsele turvatunnet ja tuttavlikkust. Lapsed avastavad maailma iga päev ja see võib olla põnev, aga ka hirmutav. See on põnev aeg, kuid võib muuta lapsed ebakindlaks – ta võib hakata tunda end juurteta. Igapäevane rutiin ja rütm loovad stabiilsust. Kirjanikuna olen püüdnud anda läbi “Kadrioru aedniku” lastele ja peredele vahendi, et arutada, kes me oleme ja kust me tuleme, kuidas riiki luuakse ning milline roll on väikesel ja suurel inimesel selles protsessis. Raamatus on põlvkonnad koos – väike tüdruk, keda hüütakse Käbiks, ütleb seal, et tundub, et olen juba suur, sest minu arvamust võetakse tõsiselt. 15. septembril korraldame Tallinna Botaanikaaias koguperepeo, kus kõik saavad olla Kadrioru aednikud, mesilased ja lilled. See on võimalus koos arutada ja mängida. Mu vanaema ütles alati, et me kõik oleme tehtud tähtedest, puudekoorest, käbidest, lepatriinudest, mesilastest, jõgedest ja järvedest ning lõhnast, mis tuleb pärast vihma. Olen selle mõtte ka “Kadrioru aednikku” jäädvustanud. Mäletan neid tema lugusid ka aastakümneid hiljem, millist rahu ja turvalisust see andis ja õnnetunnet.
Millised on teie pere pühalikud ja pisemad traditsioonid, mis alati tähtpäevade juurde kuuluvad?
Koos söömine ja arutlused ja mõttevahetused on meie pere traditsioonid. Mu lapselaps ütleb alati kui istume ümber laua: räägi üks lugu. Nüüd ma andsin talle raamatu Kadrioru aedniku ja kui me botaanikaeda läksime ütles ta oma isale ehk minu pojale, räägi nüüd meile mis mälestused sul lapsena Botaanikaaiast on. Ta oskas juba küsida ja pärida lillede, looduse ja isegi sipelgapesa kohta.
Milline toit on Eesti pidupäevadel teie laual?
Meie laual on pidupäevadel üsna traditsioonilised toidud, jõulude ajal hapukapsad, kartulid, kõrvitsasalat, kartulisalat, õunasupp vahukoorega jne. Selles on mingi turvalisus ja jätkuvus. Vanavanemate traditsioonid. Tihti oleme sügissaadustest ise salateid teinud, soolanud kurke ja seeni. Kõike seda saab talvel siis nautida. Iseseisvuspäeval süüakse ikka kiluleiba.
Muidugi me teeme ka midagi uut, keegi toob omaküpsetatud leiva, valmistab midagi erilist.
Imbi, mida iga eestlane võiks pidupäevadel oma kodumaa kohta meelde tuletada, teada või perekonnaga nendel teemadel arutada?