Tere tulemast koos minuga mu loomingulisele elukaarele!

Imbi Paju on mitmekülgne looja, kirjanik, dokumentaalfilmide tegija ja esseist. Rahvusvahelise läbimurde saavutas ta 2005. aastal, kui esilinastus tema dokumentaalfilm "Tõrjutud mälestused" ja aasta hiljem samanimeline raamat. Need kaks teost, film ja raamat, läksid rahvusvaheliselt lendu, valgustades nõukogude propaganda varju peitunud okupeeritud Eesti tegelikkust ja inimeselt inimesele tehtud kuritegu.

Paju teekond kultuurimaailmas algas nõukogude okupatsiooni ajal klassikalise laulu õppimise ja ooperikooris laulmisega. Kui Eesti hakkas taastama iseseisvust ja sõnavabadust, alustas ta õpinguid Eesti Humanitaarinstituudis, esimeses sõltumatus eraülikoolis. Hiljem jätkas ta oma haridusteed Helsingi ülikoolis, kus ta õppis soome keelt ja sotsiaalteadusi, süvenes psühhoanalüüsi ning leidis uusi perspektiive ja mõttekaaslasi elu mõtestamiseks. Ta tegi kolumnistina kaastööd Eesti ja Soome ajalehtedele ning Soome TV4-le, kajastades Balti riikide uudiseid.

Just kahe maa vahel liikudes sündis tema esimene dokumentaalfilm ja raamatud, mis ilmusid esialgu eestikeelsest käsikirjast tõlgituna soome keeles. Koostöös Soome kirjastustega sai ta esimese väärtusliku kogemuse kirjaniku teekonnast lugejani. Imbi Paju on tõeotsija - ta usub, et vabadust tuleb pidevalt mõtestada, luua ja hoida seda läbi dialoogide ja lugude.

Imbi Paju tööde väärtust on tunnustanud mitmed silmapaistvad isikud.

Näiteks Briti ajakirjanik ja poliitikaanalüütik Edward Lucas, kes on kirjutanud eessõna „Tõrjutud mälestuste“ saksa- ja ingliskeelsele tõlkele: „Imbi Paju raamat "Tõrjutud mälestused" avab uksed pimedatesse tubadesse ja valgustab mineviku läbi ja teised järgigu tema eeskuju.“

2020 aastal valiti 9 keeles ilmunud „Tõrjutud mälestused” Soomes kirjastuse Like ja raamatukauplustega koostöös tänapäeva kirjandusklassika hulka põhjendusega, et teos annab ”avastuslikke õppetunde inimlikkusest, väikese inimese saatusest keset ajaloopöördeid ning on tähtsad mineviku elluäratajad ja praeguse aja peeglid.” Selle teosega algas Imbi Paju loominguline tee ja läbimurre maailma kirjanikuna. 

Läbi kirjaniku enda hääle:

Olen valinud traditsioonilise CV asemel jagada nendega, kes on leidnud tee mu kodulehele ja mu loomingu juurde, isiklikumat ja siiramat lugu endast.

Ma usun, et jagamise kaudu loome ühendusi, kasvatame usaldust, mis hoiavad meid inimestena koos, eriti praegusel geopoliitilisel ajal, kus on palju ebakindlust. Iga jagatud lugu kannab endas killukest ajalugu ja hinge, millest ammutame jõudu ja teadmisi, et elada ja avastada oma teerada, mis kannab. Iga inimese elu on romaani väärt.

"Tõrjutud mälestused" ilmumisest on möödunud juba 20 aastat (uustrükk: Gallus 2019). Kõik minu teised teosed on siin kodulehel olemas. Kõik nad kuuluvad mu teekonna juurde, on minu õppetunnid ja kaaslased. 2023. aastal panin punkti oma essee raamatule "Kirjanduskliinik. Mida tähendab olla inimene" (Gallus 2023). Olin sellega tegelenud koroona ajal ja pärast seda ja äkki oli teos küps, et jagada lugejatega.

Sealt edasi keset kliimakriisist tingitud murepilvi sai valmis mu esimene laste- ja kogupereraamat "Kadrioru aednik" (Postimehe kirjastus 2024), mille illustratsioonide autor on Liina Maadla. Mulle meeldis teha koostööd kunstniku, kujundaja, toimetajatega ja kirjastajaga. Meie kultuuriruumis, Eesti traditsioonides ja elumustrites peitub roheline esivanematelt pärandatud tarkus.

Raamatu noor keeletoimetaja hüüatas vaimustunult: "Kõike seda, mis on raamatus, võib leida täna meie oma loodusest, koduaiast, päris paikadest Eestis." See äratundmine jäädvustus lauseks ka mu raamatu taha kaanele.

Loodus on sügavalt minu iseolemise osa. Ma sündisin 1959. aastal ja kasvasin Võtikvere külas, mis oli peidetud metsade rüppe, mida kaunistasid vanad mõisapuud ning hoolitsetud metsad rikkaliku taimestikuga. Inimestel olid ilusad aiad, mis olid kui terapeudid ja lohutajad, sest elasime võõra võimu surve all ja leinast ja tunnetest oli raske, aga ka ohtlik rääkida. Selles minu kodukülas on juba 200 aastat metsa kasvatatud ja looduskaitsega tegeletud. Mu isa oli metsaülem ja kogu see elu ja atmosfäär, kuuldud jutud kajastuvad ka minu lasteraamatus. See elu oli nagu nagu riik riigis, külarahvas käis metskonnas tööl, metsakasvatus ja loodushoid olid meie igapäevaelu keskmes. Lugu peeti lugemisest ja kultuurist. Mõned vanad inimesed kirjutasid luuletusi ja ma kuulsin nende lugusid iseseisvusaja lugemise ja kirjutamise töötubadest. Ma tahtsin nende lugude kaudu vaadata sinna aega, kus Eesti oli veel iseseisev, kuhu sündisid mu vanemad. Tagantjärele on ajaloolased toonud ära et võõrvõim hävitas, Eestisse sissetungides 30 miljonit raamatut - ilukirjandust, filosoofiat, mõttekirjandust, psühholoogia alast kirjandust, lastekirjandust. Kõike seda, mis oli Õhtumaa kultuurile omane. Võõras võim asendas need teosed ideoloogiaga, kujundades nii kahepalgelisust, et elus selle võimuga toime tulla. Kuid vanadelt inimestelt kuuldud lood olid suuremad sellest laastamistööst. Oma üllatuseks kogesin, et ka vabas maailmas uskusid inimesed ideoloogiaid, mille levitamises Nõukogude Liit oli olnud meister. See tegi minust Soomes kirjaniku. Olen kirjanik Margaret Atwoodiga sama meelt, et kui oled kirjanik, on oluline küsida küsimusi: kas see või teine asi on tõene ja õiglane, mitte valida pooli. Nüüd, justkui uue ajastu meeleolus, panevad mind muretsema esile kerkivad vastuolulised ideoloogiad, mis summutavad intellektuaalse ja eksistentsiaalse arutelu.

Minu maailma ümberkorraldamine ajalugu annab mulle jõudu kirjanikuna jätkata. Kui Eesti hakkas iseseisvuma lõpetasin laulmise ja hakkasin tegema dokumentaalfilme ja kirjutama, kuigi need protsessid võtsid aega. Seejärel mu maailm avanes ja ulatus Euroopasse, Aasiasse, Põhja-Ameerikasse, Iisraeli ja Ukrainasse jne. 2009. aastal, kui ilmus Helsingis minu ja kirjanik Sofi Oksaneni raamat "Kõige taga oli hirm: kuidas Eesti oma ajaloost ilma jäi", käivitus infosõda. See oli käivitunud juba varem, aga me tõlgendasime hoiakuid, mis paisati Soome ühiskonda, et Eesti pole justkui õige riik, kogu iseseisvus koosneb müütidest, tuleb teadmatusest. See tuleneb aga sellest, et pool sajandit oli Eesti nõukogude raudse eesriide taga ja inimesed ei tea ja ei tunne Eesti lugu. Raamatu koostamine oli tore teekond, aga lõppes infosõjaga. Mul on olnud raske sellest rääkida kuni 2024. aasta kevadeni, kui Sofi Oksaneni uus raamat "Samasse vette. Putini sõda naiste vastu" ilmus eesti keeles, kuhu kirjanik oli ka selle jäädvustanud, imestades, kuidas selline rünnak demokraatias juhtuda võis. Ma kaotasin ennast justkui ära ja ei näinud, et olin oma lugude uksed avanud. Need olid olnud võõra võimu all keelatud lood, kus inimese elu oli haavatav ja ohus ning jäänud ilma lohutusest. Ma seisingi posttraumaatilise stressihäirega silmitsi, mida pidin uurima hakkama. Teadvustasin, et ma ei saa kedagi muuta, pean uurima ennast ja oma mõtlemist. See on igas olukorras nii.

Õppisin uusi asju, esinesin oma filmide ja raamatutega mitmel pool maailmas ja vedasin Eestis ja Soomes loova kirjutamise koolitusi ning hiljem avastasin coachingu enda jaoks. Stressist väljatulek on töö iseendaga, oma mõttemallidega, tunnetega ja tegevustega. Selline enese ümberprogrammeerimine on nagu sünnitamise protsess, vana maailm lahustub ja uued kokkutõmbed ja võnked sünnitavad sind uude olukorda, uude küpsemasse ja soojemasse maailma. See on täna kogemus, millest ammutan tarkust kirjutamisprotsessis oleva ajaloolise romaani jaoks. Mida rohkem ma kirjutan, seda paremini ma näen ja tunnetan. Mulle meeldib olla nii inimesena, aga ka kirjanikuna õppimise protsessis. Sellega kaasneb alati avastamise rõõm ka keset tuska. Ma ei tea ühtegi elulugu, kus poleks vastuolusid ja väljakutseid, kaotusevalu – see kuulub inimeseks kasvamise juurde, inimese elukaarele. Iga avastus sel teekonnal on uuestisünd. 

Nii võtsin 2024. aastal vastu väljakutse kirjutada koos endise peaministri, hea mõttekaaslase ja kirjaniku Mart Laari ning teise hea sõbra, ajaloolase ja poliitiku Eerik-Niiles Krossiga kolm esseed Gulagi arhipelaagist. Raamat, mis sai nimeks "Ükski inimene ei ole saar. Kolm esseed Gulagi arhipelaagist" laenab pealkirjaks inglise klassiku John Donne’i mõtte, mis resoneerib Nobeli kirjanduspreemia laureaadi Aleksandr Solženitsõni "Gulagi arhipelaagi" üldinimliku sõnumiga. Isegi vangilaager ei lahuta inimest inimkonnast. Iga inimene on väärtus, iga inimese vägivaldne surm, tema loomingu hävitamine on kaotus kogu inimkonnale. Ukraina kannatused meenutavad seda meile praegu iga päev.

Mind huvitab kirjanikuna millised arhetüübid ja uskumused on programmeeritud meie tsivilisatsiooni, millest me juhindume. Nii ma küsin endalt kirjutamise käigus, kas ma suudan seda avastust muuta teoseks, romaaniks, esseeks, novelliks. Me saame end kaitsta raskuste eest, kui julgeme arutleda ja jagada. Tahan korrata Nobeli preemia laureaadi Imre Kertészi nii-öelda „viimast sõna” 2002 aastal Stockholmis Nobeli banketil, kus ta lõpetas oma lauakõne hüüatusega: „Die Liebe!” ehk „Armastus”. Armastus ongi kõige tegude alus ja elu kaitse. Natside koonduslaagris olnud kirjanik oli selle tõe nähtavaks teinud, seda kinnitas mulle ka minu vanaema ja kõik mu sugulased kes olid Siberis või Gulagis ellu jäänud. See pole esoteerika, see on kõige alus. Olen nii tänulik, et kord analüüsis soomerootsi psühhoanalüütik ja kirjanik Mikael Enckel meie teoseid koos, see annab justkui loa korrata seda nobelisti viimast olulist sõna, „armastus”, sest see teeb kõige kiuste meie elust teose.

See teekond, mida siin jagan on mulle sümboolselt nagu lapsepõlve ilus liivane maantee, mis oli läbi aastaaegade kindel, viis sinna kuhu ma tahtsin jõuda ja mis oli ääristatud puude ja lilledega. 

Lood ilmuvad meie ette kui mälestuskivid, mis kutsuvad märkama. Nad tulevad meie ellu uutel horisontidel ja juhivad tasakaalukama elu suunas. Tasakaalu jõudmine on õnn. Minu suuremaks privileegiks on hetkel kirjutamisvabadus. Me elame vabas riigis, mis piirdub Skandinaavia ja Baltimaadega. Eesti on Euroopa ääreala, aga samas selle südametukse. Mulle meeldib mõte, et siin lõppeb Euroopa, sest Läänemaal Puhtu poolsaarel on Euroopa suure luuletaja Schilleri vanim monument maailmas. Kirjanik, filmitegija ja president Lennart Meri rääkis sellest avastusest üle maailma. Aga me oleme kõik Venemaa naabrid, olles justkui vabaduse ja demokraatia piirivalvurid, oleme väikese keele esindajad ja on suur privileeg ja õnn minna sellega suure kirjandusmaailma pusle osaks.

Tere tulemast siia minu kirjaniku maailma, kus jagamisest ja taipamisest sünnivad lood, mis sünnitavad uusi lugusid.