Soome lahe õed. Vaadates teiste valu

„Soome lahe õed” on psühhoajalooline teos, mis annab hääle külma sõja ajal tekitatud vaikusele ja juhib tähelepanu ka sellele, kuidas minevikusündmuste mõju pärandub edasi järgmistele põlvkondadele.

Raamat on ilmunud neljas keeles: eesti, soome, rootsi ja leedu keeles.

Kust osta?

Tagasiside

Arvustused

„Imbi Paju teos „Soome lahe õed. Vaadates teiste valu“, annab lugejale võimaluse individualiseerumiseks, eraldumiseks ja kogukondlikuks kasvamise protsessiks, mis pakub turvatunnet ja solidaarust.“

Heikki Majava

2011

[Soome lahe õed]

1940. aasta suvi. Kevadel on Soome sõlminud Nõukogude Liiduga rahulepingu ja Talvesõda on seljataga. Eesti riik on pakkunud sõjas kannatanud soomlastele mitmesugust toetust ja abi. Eesti kodutütarde Rannamõisa puhkekodusse saabuvad sõjavapustustest toibuma Soome kodutütred ehk väikesed lotta’d. Keset nende puhkust Eesti okupeeritakse. Soome tüdrukutest Lailast ja Annikast saavad selle tunnistajad. Eestit ootab peagi küüditamine ja terror, mis tabab ka Eesti naiskodukaitsjaid. Naisteorganisatsiooni juhid jagavad Eesti ohvitseride saatust, peagi pärast okupatsiooni jõustumist nad hukatakse. Teisel pool lahte keelatakse pärast sõda ka Soome lotta’de organisatsioon Lotta Svärd, mille omaenda riik tembeldab Nõukogude Liidu nõudel fašistlikuks. Uks kahe maa vahel sulgub.

See sügavalt inimlik teos räägib Soome ja Eesti saatusest, milles on rohkem sarnast kui erinevat, ning Euroopa naisteorganisatsioonide koostööst sõdade ärahoidmise nimel. Kahe väikese riigi tavaliste inimeste elu ja ajalugu kulgeb kõrvuti suurriikide võimupoliitika masendavate pööretega. Kirjanik ja režissöör Imbi Paju ei kasuta ajaloolaste keelt, vaid kirjutab kui ajakirjanik ja esseist.

Valitud mõtted raamatust:

Minevikusündmuste tähtsus seisneb eelkõige jälgedes, mille need on endast jätnud. Mitte niivõrd ajaloosündmustes endis, kuivõrd nende mõjus tänasele päevale ja suhtlemises, mis levib järjestikuste lainetena meie igapäeva- ja poliitilisse ellu ning vajaks korrastamist mõistvama tuleviku suunas.
Seega on hoiak, et mäletamine on sügavalt eetiline akt, mis ei lase meil kaotada oma moraali ja eetilisust, meile kui inimolenditele loomuomane. Kuid ka südametus ja amneesia käivad käsikäes. Maailmas on lihtsalt liiga palju ebaõiglust ning liiga palju mäletamist, mis puudutab ülekohut.
Inimese eesmärk on tavaliselt leida üks väike koht, kus rahulikult elada. Kui ta astub oma mälestustega avalikkuse ette, siis teeb ta seda lootuses, et paneb inimesed mõtisklema ja uurima poliitiliste võimude õigustusi rahvaste kannatustele. Järelemõtlemises ei ole miski vale. Mõttetargad on öelnud: „Keegi ei saa üheaegselt mõelda ja lüüa."