Tõrjutud mälestused

Tõrjutud mälestused

Kirjanik Imbi Paju „Tõrjutud mälestuste” filmi (2005) ja seejärel raamatu (eesti keeles 2007) ilmumine kujunes Eesti lähiajaloo ja Nõukogude repressioonide käsitlemisel murrangulise tähtsusega sündmuseks, sest esimest korda kirjeldati seda ebainimlikku ajaloolist vägivalda väga isiklikust psühholoogilise trauma vaatepunktist.

Raamat on ilmunud üheksas keeles: eesti, soome, rootsi, saksa, inglise, vene, ukraina, ungari ja rumeenia keeles.

Kust osta?

Tagasiside

Sulg

Arvustused

"Imbi Paju raamat avab uksed pimedatesse tubadesse. Ujutagu päikesepaiste need üle. Ja järgigu teised sama eeskuju."

EDWARD LUCAS

„"Tõrjutud mälestused" resoneerub võimsalt tuntud intellektuaalide ja kirjanike töödega, nagu holokausti üle elanud Ruth Klugeri mälestusteraamatuga "Ikka veel elus" ("Still Alive") või Günther Grassi romaaniga "Vähikäigul".”

Thomas Salumets

„Imbi Paju raamat "Tõrjutud mälestused" räägib armastusest ema, isamaa ja inimkonna vastu.”

STEFÁN JÓNSSON

2006

[Tõrjutud mälestused]

Valitud mõtted raamatust: 

  • Minevikku poeetiliselt ümber kirjutades muudab see mõtlemise justkui pühaks rituaaliks – parandavaks jõuks. Seda tuleb teha enne, kui kollektiivne mälu hävib, muutumata üleilmseks loovuseks, aja ja inimliku valu kihistuste pildikollaažiks.
  • Ma pidin selle “rohtukasvanud haua” ära puhastama, et sünniks leina võimalus ja arusaamine eelmiste põlvkondade lihtsatest lootustest ja püüdlustest elada paremat elu.
  • Mitmeski mõttes elame me tänapäevalgi taasiseseisvunud Eestis nõukogude märgistatuse semiosfääris, märkide ja keele süsteemis, ja sotsiaalse inimliku ajaloo uurimine on ettevaatlik.
  • Ajalootöö, mälutöö ja sellega kaasneva leinatöö kaudu võib toimuda haiget saanud ühiskonnas uue avastamine ja kogukonna tervendamine. Ma ei mõtle pimedat ja sõgedat natsionalismi, vaid inimestevahelist mõistmist ja empaatiat.
  • See lugu on pannud mind mõtlema, mis juhtub siis, kui ühiskonna vägivald on sarnane perevägivallaga, nii et arenemata jäävad sellised omadused nagu empaatiavõime, teisega arvestamine, moraal, usaldus, sallivus ja julgus. Vägivalla ilmnemise silmapilgul on inimene nagu kahel kontinendil – pimedal ja nähtaval –, mille vahel on kuristik. Inimene peab valima, kummale poole ta jääb – või ta kukub kuristikku.
  • Oma vanemate õnne- ja surmakogemusest läbiminemine annab võimaluse jäädvustada midagi uut, mis on teisel pool kättemaksu ja rõhumist, see on see, mis sünnitab meelerahu, et sa oled julgenud sõna võtta, nüüd, kui tohib, kui selle eest ei karistata.
  • Ohver on aga alati suhtes nendega, kes on jäänud ellu ja mõistetud kandma tema eest tagantjärele vastutust. Selle juurde peaks kuuluma inimelu äärmise haavatavuse mõistmine. Siinjuures pole küsimus ajaloo üle moraliseerimises, vaid liikumises inimlikuma ajalookultuuri poole. See saab toimuda ainult tõelise mälutöö abil, mingi tõe ümberhindamise kaudu. Just sellel tõeotsingu tasandil saab toimuda tunnetuslik muutus, valu mahendamine, selle lahtirääkimine, mille tulemuseks on rahunenud ja õnnelikum mälu.
  • Avastan, et õnne ja traagikaga segatud minevik polegi minevik, sõnad annavad sellele uue elujõu. 80-aastase naise hüvastijätt ajaga polegi hüvastijätt – väikese (luule) teose kaudu muutub see järgmiste põlvkondade jaoks saabumiseks praegusesse hetke. Muutub kohtumiseks keele kaudu loodud maailmas. Ja seal, nagu poolläbipaistva kardina taga, tunneme ära eelmiste põlvkondade meile päranduseks jäetud teemad, inimelu peegeldused, mille ümber oleme ehitanud oma olemasolu.
  • Seisan neid mineviku hetki ja kilde kokku seades sümboolses tühjas ruumis, kus kunagi oli mööbel ja seinal rippusid maalid, kus kasvatati lapsi, söödi, joodi ja armastati. Oma päevikuid ja märkmeid üle lugedes näen ma nagu läbi mikroskoobi, kuidas minu alateadvus ja identiteet on mu sugulaste kogemustega seotud. Seotud on enesehinnang, valikud ja armastuskogemus. Neid eelmiste põlvkondade kogemusi filmi või kirjandusteose kaudu jäädvustades saan ma justkui vahendi kaugemale vaatamiseks: saan pikksilma, nii et ma võin vaadata asju detailselt ja suures plaanis, kui tahan. See nägemise hetk sünnib siis, kui pliiats puudutab paberit, kui ma hakkan kirjutama või vaatan läbi filmikaadreid.
  • Mälu on sotsiaalajaloo objekt: uuritakse seda, mida enam ei ole, kuid mis endiselt mõjub. Tähelepanu alla peab võtma jutustusse jäänud valged laigud ja tahtliku valesti tõlgendamise, kusjuures tuleb arvestada ka nende tagajärgi.

Dokumen­taal­film

"Tõrjutud mälestused"

Imbi Paju ema pärast koonduslaargit

Raamatu kaaned

Tõrjutud mälestused UNG 2021
Tõrjutud mälestused FIN 2020
Tõrjutud mälestused EST 2019
Tõrjutud mälestused ENG 2019
Tõrjutud mälestused RUM 2019
Tõrjutud mälestused UKR 2019
Tõrjutud mälestused FIN 2016 (pehmekaaneline)
Tõrjutud mälestused SKS 2014
Tõrjutud mälestused FIN 2009 (pehmekaaneline)
Tõrjutud mälestused ENG 2009
Tõrjutud mälestused SWE 2007
Tõrjutud mälestused EST 2007
Tõrjutud mälestused FIN 2006 (kõvakaaneline)
Imbi Paju (Foto Erlend Štaub)

Kajastused

Ajajoon

Tõrjutud mälestused

Osta raamat!

Vali oma lemmik raamatupood, kust soetada omale raamat juba täna…

 Kirjastus Gallus
Apollo
Rahva Raamat

„Ellujäämise ja lootuse lood"

"Tõrjutud mälestused" räägib lugusid, mis on täis valu, kuid ka lootust. Raamat, mis tuletab meelde inimvaimu tugevust.

Tõrjutud mälestused sisu

Tagasiside

Arvustused

“

„Tõrjutud mälestused“ valiti 2020. aastal Soomes, kirjastuse Like poolt tänapäeva kirjandusklassika hulka. 2006. aastal ilmunud „Tõrjutud mälestuste“ rahvusvaheline teekond näitab raamatu ajatust. Selles leidub tähendusi, mida avastada erinevatel ajaperioodidel ja erinevate põlvkondade seas. Oleme rõõmsad, et see on uuesti meie juurde tagasi jõudnud. Teos on sügav lugemiskogemus, mis annab jätkuvalt avastuslikke õppetunde inimlikkusest ja väikese inimese saatusest keset ajaloo torme.

pildita

MARI HYRKKÄNEN

- Soome kirjastuse Like toimetaja ja osakonna juhataja -

Suur muutus Eesti mälukultuuris toimus 2000.aastate keskel. Märk sellest oli Imbi Paju dokumentaalfilm (2005) ja raamat „Tõrjutud mälestused“(2007). Kui Soomes esilinastunud filmi näidati esimest korda Eestis, kutsus see esile suure emotsionaalse vastukaja väljapaistvate kultuurikriitikute ja laiema publiku hulgas, justkui oleks küüditamisest ning Nõukogude vangilaagritest räägitud esimest korda. Jäi mulje, et pärast pea kaks aastakümmet kestnud tegelemist repressioonide kogemusega õnnestus alles sellel filmil näidata nende mõju inimeste elule.

pildita

ENEKEN LAANES

- Kirjandusteadlane, Tallinna Ülikool -