Raamatute arvustused

„Tõrjutud mälestused“ valiti 2020. aastal Soomes, kirjastuse Like poolt tänapäeva kirjandusklassika hulka. 2006. aastal ilmunud „Tõrjutud mälestuste“ rahvusvaheline teekond näitab raamatu ajatust. Selles leidub tähendusi, mida avastada erinevatel ajaperioodidel ja erinevate põlvkondade seas. Oleme rõõmsad, et see on uuesti meie juurde tagasi jõudnud. Teos on sügav lugemiskogemus, mis annab jätkuvalt avastuslikke õppetunde inimlikkusest ja väikese inimese saatusest keset ajaloo torme.

Imbi Paju raamat avab uksed pimedatesse tubadesse. Ujutagu päikesepaiste need üle. Ja järgigu teised sama eeskuju.

"Tõrjutud mälestused" resoneerub võimsalt tuntud intellektuaalide ja kirjanike töödega, nagu holokausti üle elanud Ruth Klugeri mälestusteraamatuga "Ikka veel elus" ("Still Alive") või Günther Grassi romaaniga "Vähikäigul".

Imbi Paju raamat "Tõrjutud mälestused" räägib armastusest ema, isamaa ja inimkonna vastu.

Jutustades täna uuesti lugu ühe perekonna tragöödiast hakkab see lugu kandma terve rahvuse tragöödiat, mille juured on sügaval Euroopa fragmentaarses narratiivis, ning seeläbi muutub nii Imbi Paju emapoolse perekonna mälestustest kirjutamine kui ka nende tekstide lugemine vastuhakuks Nõukogude Liidu katsele hävitada mälu, lähedust ja peresidemeid.

Imbi Paju „Tõrjutud mälestused” on oluline ja vajalik panus kaasajastamaks Euroopa kultuuri mälu. Selliste lugude rääkimine on hädavajalik, sest üksnes see tuletab meile meelde, kui salakavalalt võib toimuda mälestuste unustamine.

Sarnaselt näiteks Anne Applebaumi Gulagi käsitlusega süvendavad ja avardavad Paju film ja raamat arusaama Nõukogude režiimi kuritegelikust ja inimsusevastasest olemusest, avades vaatajale/lugejale Nõukogude režiimi laiaulatuslikku kahjustavat mõju eestlaste vaimsele koetisele ning samas asudes neid ajaloo haavu ravitsema.

Suur muutus Eesti mälukultuuris toimus 2000.aastate keskel. Märk sellest oli Imbi Paju dokumentaalfilm (2005) ja raamat „Tõrjutud mälestused“(2007). Kui Soomes esilinastunud filmi näidati esimest korda Eestis, kutsus see esile suure emotsionaalse vastukaja väljapaistvate kultuurikriitikute ja laiema publiku hulgas, justkui oleks küüditamisest ning Nõukogude vangilaagritest räägitud esimest korda. Jäi mulje, et pärast pea kaks aastakümmet kestnud tegelemist repressioonide kogemusega õnnestus alles sellel filmil näidata nende mõju inimeste elule.

Kirjaniku ja filmirežissööri Imbi Paju „Tõrjutud mälestused” on impressionistlik teos, mis ettekujutuse loomiseks hülgab traditsioonilise ajalookirjutise reeglid ja tehnika ning kasutab psühholoogiat ja psühhoanalüüsi, ilukirjandust, filosoofiat, ajaloolaste korjatud fakte ja üksikinimeste mälestusi. Kõik see kokku loob lugejale pildi, mida vägivaldne võim võib inimesega teha, millist kurja võib inimene inimesele teha, kui pääseb võimule temas peidus olev pime pool ning kui poliitiline atmosfäär sellist vägivalda soodustab ja kui diktaatorlik režiim oma kuriteo varjamiseks mäletamisega manipuleerib.

Imbi Paju raamat „Tõrjutud mälestused“ on ajalooline lugu valust, mida eestlastele on põhjustanud Nõukogude okupatsioon. Just nimelt lugu.
Ajalooharidusega inimesele tundub alguses, et raamatut on raske lugeda. Puudub süsteem, järjestus, kord – kõik see, mis on omane siinsele, baltisaksa mõjutustega ajalookirjutusele. Aga mingil hetkel tekib tajumine, et selline peabki see raamat olema. Taust, eriti arutlemine Nõukogude õigussüsteemi ja psühholoogia üle, teeb raamatu veelgi loetavamaks.

Paju raamat on tema isiklik ajalooteekond, mis tõsisest taustauuringust hoolimata on liigutav ja kummaliselt endasse haarav lugemiskogemus.

„Tõrjutud mälestused“ on lugu jääminekust, mis saab eestlaste perekonnas võimalikuks seejärel, kui kirjanik ja filmirežissöör Imbi Paju – pärast aastaid kestnud arutlusi ja teadmatust – julgeb uurida jutustamata jäänud ja mälust välja tõrjutud lugu, mis on löönud pitseri tema ema ja tolle kaksikõe kasvuaega, julgeb uurida hirmuvalitsuse poliitikat, mis julmalt ja karmilt ohustas kaksikute elu ja piiras nende eluvõimalusi. See sõnatu südametus, täielik hoolimatus on selline kuritegu, mis ulatub sellest osavõtjate ringist palju kaugemale. Juutide hoiatuse järgi võiks siinkohal öelda: ärge jääge ohvriks, ärge saage kurjategijaks, kuid eelkõige – ärge olge ükskõiksed pealtvaatajad.

Imbi kirjutab mõistmisest, ja see muutub ristiretkeks kurjuse vastu või õigemini ristiretkeks mälu ja ajaloolise dialoogi eest, kollektiivse mäletamise eest.

Imbi Paju raamatu stiil on elegantselt irooniline, seal, kus see on vajalik ja põhjendatud. Paneb imestama, kuidas ta on jaksanud selle raske teema käsitlemisel säilitada rahuliku, afektivaba hääletooni. Ilmselt on väärtuslikku tasakaalu andnud talle filosoof Walter Benjamin. Osa reaktsioone, mida Imbi Paju film ja raamat on põhjustanud, räägivad sellest, et stalinismi kuriteod pole faktidest hoolimata kõigi jaoks veel iseenesestmõistetavad.

Oma raamatuga annab Imbi Paju ajaloole inimliku näo.