„Kadrioru aednik“ on lastele ja nende vanematele, täiskasvanutele, suurematele õdedele ja vendadele mõeldud esimene roheline ajalooraamat. Lummav lugu, mis avaneb väikse Käbi silmade kaudu 1960. aastatel.

Raamat „Ükski inimene ei ole saar. Kolm esseed Gulagi arhipelaagist“ laenab pealkirjaks inglise klassiku John Donne’i mõtte, mis resoneerib Nobeli kirjanduspreemia laureaadi Aleksandr Solženitsõni „Gulagi arhipelaagi“ üldinimliku sõnumiga. Isegi vangilaager ei lahuta inimest inimkonnast. Iga inimene on väärtus, iga inimese vägivaldne surm, tema loomingu hävitamine on kaotus kogu inimkonnale. 

„Kirjanduskliinikus” olen ma erinevate kirjandusteoste kaudu loonud ruume, kus empaatilises, kaastundlikus ja emotsionaalse intellektuaalsuse õhustikus tegeleda meie isiklike ja kollektiivsete haavadega, mälu ja ajalooga, mõelda oleviku ja tuleviku, keskkonna ja looduse, elamisjulguse ja armastuse üle.

Imbi Paju toob meieni oma ema ja tädi loo, kelle NKVD 1948. aastal 18-aastastena arreteeris ja Siberi vangilaagrisse saatis, süüdistatuna metsavendade aitamises. Perekonna loosse süüvides maalib Paju pildi terve ühiskonna traumast, nende ajalooliste hetkede mõjust, mil üksikinimene on seisnud silmitsi poliitilise kurjusega. Raamat on ilmunud üheksas keeles: eesti, soome, rootsi, saksa, inglise, vene, ukraina, ungari ja rumeenia keeles.

„Soome lahe õed” on psühhoajalooline teos, mis annab hääle külma sõja ajal tekitatud vaikusele ja juhib tähelepanu ka sellele, kuidas minevikusündmuste mõju pärandub edasi järgmistele põlvkondadele.

Artiklikogumikus «Kõige taga oli hirm» kirjutavad Eesti ja Soome asjatundjad Nõukogude Liidu hirmutusvõtete mõjust Eestile ja eestlastele. Kuidas inimesed hirmule ja propagandale ülesehitatud ühiskonnas hakkama said? Üle poole sajandi on meie vanaemad ja vanaisad neid tundeid ja üleelamisi vaka all hoidnud. Hakkame neist rääkima.